Autoriks Andrew Korybko ajaveebi The Automatic Earth kaudu,
Venemaa süüdistas Ukrainat eelmise nädala teisipäevaõhtuses president Putini mõrvakatses pärast seda, kui kaks drooni ründasid Kremlit, kuid julgeolekuteenistused keelasid need enne, kui nad kedagi kahjustasid.
Kiiev lükkas süüdistuse tagasi ja valetas, et Zelenski pressiesindaja Nikiforovi ja vanemnõuniku Podoljaki vihje kohaselt oli juhtum vale lipp. USA välisminister Blinken kordas nende väiteid, soovitades “viia kõike, mis Kremlist välja tuleb, väga suure soolaloksuga”.
Kremli etteaimatavalt välja kuulutatud õigus anda kättemaksu “kõikjal ja igal ajal, kui ta vajalikuks peab” garanteeris, et kumbki neist kahest ei tunnistaks rünnakust teadlikkust, kuid polnud ette näha, et nad mõlemad kokku löövad valelipulise vandenõuteooria väljamõtlemisel. Nende usaldusväärsus oli juba purunenud pärast seda, kui Venemaa ei suutnud pankrotti minna ja seejärel kukkus viimase aasta jooksul, nagu nad ennustasid, nii et selle rünnaku kohta on vaja palju tšahti, et hoolimata nende saavutustest ikka veel valetada.
On ebaselge, kes on nende sihtrühm, sest arvatavasti langevad sellesse võltsuudisesse vähesed, kuigi loomulikult on ka neid, kes mängivad kaasa, kuna nad reageerivad nende ametnike koerte viledele ja arvavad, et peavad oma osa ära tegema selle desinformatsiooni narratiivi pesemisel. Nikiforov ütles, et “Moskvas toimunu on ilmselgelt 9.mai eel meeleolude eskaleerimises. See on vastastelt oodatav trikk”, kuid sellel pole tegelikult suurt mõtet, kui järele mõelda.
Venelased on juba väga patriootlikud enne seda praktiliselt püha oma rahva võitu Natsi-Saksamaa üle, nii et valitsusel pole põhjust korraldada sel eesmärgil valelipurünnakut president Putini vastu. Mis puudutab ka Podoljaki väidet, et “See võimaldaks Venemaal õigustada massilisi rünnakuid Ukraina linnadele, tsiviilelanikele ja infrastruktuuriobjektidele”, siis seegi ei võrdu objektiivselt eksisteeriva reaalsusega.
Jättes kõrvale tema kirjelduse nende rünnakute kui “suureulatuslike terrorirünnakute” kohta, mille ta lisas oma asjakohase avalduse lõpus, on Moskva juba kuid löönud sõjaliselt olulist infrastruktuuri, ilma et oleks pidanud teesklema riigijuhi mõrvakatset seda õigustades. Lisaks on elanikkond neid täppislööke aplodeerinud, kellest paljud usuvad, et need on nende maitse jaoks endiselt liiga madala ulatusega.
Ausalt öeldes võib märkimisväärset osa elanikkonnast kirjeldada “patriootliku opositsiooni” liikmetena selles mõttes, et nad ei ole erioperatsiooni ulatusega rahul ja usuvad siiralt, et seda oleks tulnud laiendada juba ammu, eriti pärast Krimmi silla pommitamine. Rääkimata Harkovi ja Hersoni piirkondade tagasilöögist, rääkimata Kiievi droonirünnakutest sügaval Venemaa sees eelmise aasta lõpus, millele kõigele oleks nende arvates tulnud palju ägedamalt reageerida.
Nii nagu nad seda näevad, lähevad Venemaa niinimetatud “punased jooned” üle, ilma et Kiievile õpetataks asjakohaseid õppetunde, et hoida seda enam kunagi tegemast. Iga kord näib juhtuvat midagi hullemat, kuid Kremli pommitusliku retoorika tsükkel, sellest tulenevalt Venemaa patriootide suured lootused ja nende paratamatu pettumus kestab lõputult ja näib olevat võimatu murda. Pole siis ime, et mõned on pärast viimast vahejuhtumit küünilised ja muretsevad, et ei tule sobivat vastust.
Neid tundlikke tähelepanekuid Venemaa sotsiaalpoliitiliste asjade tegeliku seisu kohta tänapäeval ei jagata mitte mõõgapõrisemise eesmärgil, vaid lihtsalt selleks, et juhtida tähelepanu sellele, et võimudel pole sõna otseses mõttes põhjust korraldada valelipujuhtumit nagu Kiievis ja Blinken vihjatud naeruväärselt. Paljud inimesed on juba mõnda aega soovinud, et erioperatsiooni ulatus laieneks ja mõned on isegi teinud lobitööd, et nende riik astuks ametlikku sõjaseisukorda, et mobiliseerida täielikult kõik ühiskonna aspektid.
Need inimesed olid kuid hoiatanud, et võimude seadmine poliitiliste eesmärkide prioriteediks sõjalistele eesmärkidele, mis on nende arvates vastutav selle eest, et Venemaa ei reageeri ülekaalukalt iga kord, kui tema punased jooned ületatakse, julgustaks Kiievit paratamatult veelgi kaugemale minema. Ükski patrioot ei ole äsja juhtunu üle õnnelik, kuid üsna paljud on veendunud, et seda oleks võinud vältida, kui Kreml oleks reageerinud oma vastase eelnevale provokatsioonile palju lihaselisemalt kuni selleni.
Tulles tagasi valelipu vandenõuteooria juurde, mida Kiiev ja Blinken vihjamisi propageerivad, ei ole mingit usaldusväärset põhjust seda räiget valet uskuda. Arvestades, et sellesse võltsuudisesse langevad arvatavasti vähesed, võib seda tõlgendada nii, et nad provotseerivad Kremlit mõnitades, sest keegi terve mõistuse juures ei usuks seda kunagi. Nad mõlemad näivad olevat veendunud, et Venemaa ei reageeri sellele mõrvakatsele ülekaalukalt või vähemalt vastastikku, kuid patrioodid loodavad, et see üllatab neid lõpuks.
