Michael Every Rabobankist
Kohutavad kahekümnendad
Ma ei käsitle USA eilseid halbu andmeid: kui soovite lugeda väga väikseid ube, siis laske käia. Veelgi suurem, First Republic Bank langes uuesti, mis tõi kaasa ka tururiskide vähenemise. Mõne jaoks tähendab see Fed pivot kangasteljed; teiste jaoks on intressimäärade tõus ja akronüümid ning Fed võtab panganduse ja varipanganduse üle suurema kontrolli. Ometi pole seegi päris Beanstalk: seal räägivad hiiglased inglase luude jahvatamisest leiva saamiseks.
USA võla ülemmäära kohta ütles rahandusminister Yellen, et USA maksejõuetuse korral vallandub “majanduslik katastroof”. Mõned välismudelid näitavad, et tööpuudus võib hüpata üle 2008.aasta kõrgeima taseme, SKT langeda 10% ja inflatsioon taastuda üle 10%. Siiski on palju-palju suurem tõenäosus, et kõik teavad seda ning pärast pikka nurinat ja puhitamist toetavad piisavalt vabariiklased demokraatide meetmete võtmist, et purki teele lüüa.
Globaalses pildis pole see aga tõsi, mis peaks teid seetõttu palju rohkem muretsema. 2016.aasta filmis “Thin Ice” rõhutasin, kuidas neoliberaalne globaalne kord kukkus kaks korda, 1914. ja 1939.aastal. See raam on tänaseks suure turupildi kujundamisel kriitilise tähtsusega. Ühesõnaga, kahe viimase osa ja 2023.aasta vahel on murettekitavaid paralleele.
1914.aastal juhtis kokkuvarisemist Suurbritannia globaalse hegemoonia väljakutse Saksamaa poolt. Financial Timesi toimetaja Martin Wolf väitis kolmapäeval, et USA-Hiina suhted “on jõudnud hirmutavasse uude ajastusse“, mis määrab inimkonna 21.sajandi saatuse ja “kas valitseb rahu, õitseng ja planeedi keskkonna kaitse või vastandid.” Ta ütleb, et väljapakutud „juhitud konkurents” tõenäoliselt ei tööta – ma nõustun – ja järeldab: „Vähesed juhid ajaloos on kandnud suuremat moraalset koormat kui praegused.” Võite proovida neid trumme ignoreerida, kuid neid pekstakse põhjusega.
Aastal 1939 oli kokkuvarisemine tingitud sellest, et Euroopa ei suutnud toime tulla oma I maailmasõja järgsete võlgadega ei inflatsiooni, maksejõuetuse ega kapitali või tööjõu maksustamise kaudu, mis viis aastani 1929, 1930ndateni ja Hitlerini. BOE peaökonomist Pill ütles eile, et võlakoormus kasvas ja ametiühingud streigivad, et britid “peavad leppima sellega, et nad on vaesemad pigem kasvava inflatsiooni tõttu kui palgatõusu nõudmise tõttu”. Miks peab aga inflatsiooniga seotud konflikti võitma kapital? Peamiste tarbijatoiduettevõtete sissetulekute küsitlustes öeldi just, et nad on tõstnud hindu kahekohalise numbri võrra ja/või teevad seda uuesti ning vaatamata toormehindade tõusule ei ole nende lõpptulemusi tabanud.
Kui mõned ootasid 2019.aasta lõppedes pikisilmi „möirgavaid kahekümnendaid”, kartsin isegi Covidi-eelset aega „kohutavate kahekümnendate” erinevat möirgamist. Lugege Wolfi ja kuulake Pilli ning proovige mitte näha sama.
EKP presidendi Lagarde’i eelmisel nädalal peetud kõne, kus ta rõhutas, et geopoliitiline maailm on killustunud, tähendas, et keskpangad peavad mõtlema kastist välja, et saada THI tagasi 2%-le, pole tema sfääris ilmselgelt veel kõlanud.
Seevastu RBA ülevaade tundub pigem riigipööre majandusteadlaste jaoks kui heterodoksse, multidistsiplinaarse geopoliitilise mõtlemise toomine. Fed swap-liinid – välja arvatud dollareid kerjavad turud nagu Argentina, Boliivia ja Egiptus – nihkuvad tagasi iganädalasele, mitte igapäevasele ajakavale, sest asjad tunduvad “normaalsemad”. BOE näitab, kui tõuge tuleb lükata, annab see töötajatele ühe. Ükski neist ei vähenda eelseisva uue globaalse arhitektuuri purunemise riske.
Läänes suruvad töötajad keskpankadele tagasi. Me ei vaja mullmajandust, seega kõrgemaid intressimäärasid, kuid vajame rohkem tööstuslikku tootmist, tarneahela vastupidavust ja kaitsekulutusi – järelikult teevad seda ettevõtted ja valitsused. Edu inimestele, kes ütlevad inimestele, et neil ei ole võimalik palka tõsta, kui see kõrge inflatsiooniga-praegu-madal-palga hiljem protsess toimub. Võib-olla saame kasutada tehisintellekti kõigi valgekraede vallandamiseks, kuid edu, et inimesed külma või kuuma sõja ajal teie lipu taha koguneksid, selle asemel, et öelda, et teine pool paneb rongid õigel ajal käima, mida ärijuhid armastavad, kestlikkust ja mitmekesisust juba nad teevad. Globaalselt otsib EM alternatiive ja/või kopeerib seda, mida Lääs teeb.
Kuid kui paljud keskpankades töötavad või neist kirjutavad „moraalselt koormatud“ inimesed tunnevad geopoliitikat või strateegilisi uuringuid – ja kui kaua võib see kesta, kui Wolf on oma sünges hinnangus USA-Hiina suhetele õige? Samamoodi, kui paljud keskpankades või neist kirjutades on kunagi olnud tõeliselt külmad või näljased; vaevas tööd leida; makstud kord nädalas või nulltunnilepingu alusel; välja võetud riigitoetused; või magasid tänaval? Kui paljud neist mõistavad 1920.aastate stiilis destabiliseeriva sisekonflikti riske?
Kahekümnendad on kohutavad meie ebaõnnestuvate institutsioonide tõttu, mitte inimeste pärast, kes ei nõustu nendega, on nüüd vaesemad. Neile, kes soovivad aimu vaesusest ilma töölisklassi kuulumiseta, lugege Orwelli “Tee Wigani kai juurde” või “Pariisis ja Londonis alla ja välja”. Kirjutamise sära ja tema analüüsi õudne ettenägelikkus või praegune kaja on seda väärt:
Toidu kohta (hinnad):
“Inimene on eelkõige kott, kuhu toitu panna; muud funktsioonid ja võimed võivad olla rohkem jumalasarnased, kuid teatud ajahetkel tekivad need hiljem. Inimene sureb ja maetakse ning kõik tema sõnad ja teod ununevad, kuid söödud toit elab tema järel tema laste tervetes või mädanenud luudes. Ma arvan, et võib usutavalt väita, et toitumise muutused on olulisemad kui dünastia või isegi religiooni muutused.”
Klassi ja majanduse kohta:
„Haritud mees kujutab endast allmeeste horde, kes tahavad vaid ühe päeva vabadust oma maja rüüstada, raamatuid põletada ja ta masinat hooldama või tualetti pühkima panna. “Kõik,” arvab ta, “mis tahes ebaõiglus, varem kui see rahvahulk lahti lasta.” Ta ei näe, et kuna rikaste ja vaeste massil pole vahet, ei tule kõne allagi pööbli lahtilaskmine. Praegu on rahvamass tegelikult lahti ja – rikaste meeste kujul – kasutab oma jõudu tohutute igavuse jooksuradade, näiteks „nutikate” hotellide püstitamiseks.”
Rahvusvahelisel taustal:
„Fašismi üle oli lihtne naerda, kui kujutasime ette, et see põhineb hüsteerilisel natsionalismil, sest näis ilmselge, et fašistlikud riigid, kes peavad ennast valitud rahvaks ja patriootlikuks contra mundumiks, põrkavad omavahel kokku. Aga midagi taolist ei toimu. Fašism on praegu rahvusvaheline liikumine, mis ei tähenda mitte ainult seda, et fašistlikud rahvad saavad rüüstamise eesmärgil ühineda, vaid ka seda, et nad kobavad, võib-olla veel pooleldi teadlikult, maailmasüsteemi poole. Totalitaarse riigi visioon asendatakse nägemusega totalitaarsest maailmast.”
Aastal 2023:
“Me elame maailmas, kus keegi pole vaba, kus peaaegu keegi pole turvaline, kus on peaaegu võimatu olla aus ja ellu jääda.”
Nüüd tagasi väga väikeste ubade lugemise juurde. Uus-Meremaa kaubavahetuse puudujääk suurenes taas tohutult, kuna import kasvas palju rohkem kui eksport. See hakkab mõnele positiivselt EM-i moodi tunduma: siis jällegi on DM = EM siiani olnud üks minu 2023.aasta meemidest. Samuti oli Aussie CPI 1,4% qoq vs 1,3% konsensus ja 7,0% vs 6,9% yoy. Märtsis oli aga 6,3% vs 6,5% yoy ja Q1 kärbitud keskmine 1,2% qoq vs 1,4% ja kaalutud mediaan 1,2% qoq vs 1,3%. Ometi oli kaubeldavate kaupade tarbijahinnaindeks 0,3% q/q vs. mittekaubeldavate kaupade 1,9%, nii et kleepuvad kohalikud probleemid, mitte “Putin”.
Kas RBA annab oma töötajatele uue tõuke või ootab 300 000 uut tulijat, et tema palgakasv peatada? Kohutavad kahekümnendad ilmuvad mõlemale poole – väikese rahvaarvuga suur riik näeb tohutuid eluasemehinnad ja üüritõusud.