Kui eelmisel aastavahetusel mõtlesin, mida uuelt aastalt soovida, meenusid kõigepealt rahu ja mõistus, kui Eesti ja Euroopa jaoks defitsiitsed väärtused. Kahjuks ei läinud minu soovid rahu leidmiseks ja mõistuse võidulepääsuks täide. Euroopa sõjakoldele lisandus lahingutegevus Lähis-Idas ning meie valitsus ja Euroliidu juhttegelased ei loobunud mõistusvastasest poliitikast, mille käivitajaks on roheäärmuslus ja loosung migratsioonitiinest rahvaste sõprusest, mida järgides ei hoolita karvavõrdki enda inimeste elujärjest.
Sõjaõhutajad vihkavad rahu.
Euroopas käib täiemõõduline lahingutegevus ja kõik pingutused peaksid olema suunatud rahu saavutamisele. Rahu on vaja nii sõjale jalgu jäänud ning surmaohus viibivatele inimestele kui laiemalt kogu Euroopale, et saavutada stabiilsus ning eluga edasi minna. Ometi saavad avalikkuses üha enam sõna pistrikud, kelle veendumusel rahu ei tohi sõlmida ja tuleb võidelda viimse veretilgani, sest isegi rahust mõtlemine on kurjast. Inimlikku muret, et rindel langeb sadade tuhandete kaupa sõdureid, naeruvääristatakse, kuna nii pidavat olema õige. Sellele sekundeerivad hirmujutud, kuidas kohe-kohe rünnatakse Eestit ja Tallinn pommitatakse maatasa.
Võib ju mõista, et sõjaga hirmutades ja teisitimõtlejaid kremli agentideks sõimates, on kergem suruda läbi rahvast vaenavaid maksutõuse ning sundida vaikima opositsioonipoliitikuid, keda viimaste uuringute kohaselt toetab kaks kolmandikku rahvast, ent jääb küsimus, kas isegi praegune eetikavaeguses vaevlev valitsus peaks käituma taolise õõvastava alatusega.
Eesti paistab muude Euroopa riikide seast silma sõjatrummi tagumise ja siseriiklike vajaduste pimeda eiramisega. Maailma üks kõrgeimaid inflatsioone, vaimse töö alavääristamine, rahvusluse naeruvääristamine – need on väärtusetused, millega 2023 silma paistsime. Ja pole siis imestada, kui meedias üleskiidetud Kaja Kallase juhitud riiki kodust kaugemal enam tõsiselt ei võeta ja Eesti on paljude mõõdukamate ning koduriigi vajadustega arvestavate poliitikute silmis omandanud kurjuse oreooli. Kuni jätkame ennasthävitava sõjaprintsessi juhtimisel, pole olukorra paranemist loota.
Rohehullus hävitab.
Samal ajal, kui sõjakoldest lendab taevasse miljoneid tonne kahjulikke aineid, rapib Euroliit inimesi jäikade rohereeglitega, mille eesmärk jääb ebaselgeks, sest kui ka kogu liidu elanikkond kolib koobastesse ja hakkab elatuma korilusest, ei vähenda see maailma saastet märkimisväärselt. Nii nagu kliimahüsteeria pärssis majanduse arengut lõppeval aastal, ohustab see inimeste heaolu ka saabuval 2024. CO2 kaubandus, mis kaasab ka transpordi ja kodusoojuse, paiskab meid allakäiguspiraali järgmisele astmele, mida omasoodu kruvib kasvav käibemaks ja kavandatav automaks, millel keskkonnahoiuga puudub igasugune side. „Mida halvem seda parem“ on loosung, mis ühendab kunagisi kommuniste praeguste liberaalidega. Segased loosungid ja valmisolek eirata rahvast, kelle hulka kuulutakse, on käitumisnormid, mida kasutati nii eelmise sajandi algusaastate kommunistlikus revolutsioonis kui harrastatakse nüüdses rünnakus traditsioonilise eluviisi vastu.
Miljardilised sõjakahjud ja keskkonnatasud muudavad elu raskeks. Toasoojale ja autokütusele lisanduv CO2 maks paneb löögi alla perede toimetuleku. Aga kallaslased ei loobu korrutamast, et inimestel polegi õigust unistada paremast elust, sest tõeline liberaal, kes me ju kõik tahtvat olla, mõtleb üksnes sõjale ja rohepöördele, mitte sellele, kuidas enda ja lähedaste toimetulekut parandada.
Kokkuhoid laste arvelt.
Üheks loosungiks, millega reformivalitsus on tavainimeste rahakoti kallale minekut õigustanud, on väide, et me ei tohiks elada tulevaste põlvede arvelt. Tegemist on silmakirjalikkuse meistriklassiga, sest just lapsed on Kallase valitsetud riigis esimestena löögi all. 2024 kukub kolme kuni kuue lapsega pere toetus 650-lt 450 euroni kuus ning seitsme ja enama lapsega peredel 850 eurolt 650 eurole. Kaob ka lasterikka pere toetuse sujuv üleminek. Kui seni maksti kolme lapse puhul lasterikka pere toetust täies mahus kuni vanima lapse 19-aastaseks saamiseni, millele järgnes toetuse proportsionaalne kärpimine, siis 2024. aastal see enam ei toimi, ehk kui perre jääb kaks või üks alla 19-aastane laps, ei jätkata toetuse 2/3 või 1/3 ulatuses maksmist nagu see seni toimus. Ja see lastevaenulik nirumine rakendub ajal, mil riigis on iive kõigi aegade madalaim! Kuid Kallase äpardunud valitsust ei morjenda, et ilma lasteta pole ka tulevikku.
Uusaastasoov.
Aastal 2023 ei täitnud terve mõistusega inimeste unistusi ja seepärast peame lootma, et algav 2024 tuleb rahumeelsem ja arukam. Eesti on juba piisavalt kannatanud, et elada veel ühe aasta hoolimatult sõjalainel triiviva ja arukaid lahendusi põlgava valitsuse saamatust taludes.
Õnneks pääseb mõistuse hääl üha enam esile, andes lootust, et algav aasta vabastab meid rahvast vaenavast peaministrist ja toob riigi tagasi tasakaalustatud arengu teele. Ka Reformierakonna enese seest kõlab hääli, mis näevad ainsa lahendusena Kallase väljavahetamist. Tsiteerin siinkohal kunagi peaministrina Eesti viie rikkaima riigi hulka viia lubanud Andrus Antsipit, kes Vikerraadio aastalõpuintervjuus tõdes: „Ilmselt tuleb juhi vahetus varem või hiljem teha. Arvan, et pigem varem. Selle põhjuseks pole mitte ainult Vene äri skandaal, vaid üldisem suhtumine ja poliitika tegemise viis. Need on valmistanud inimestele pettumuse ja küsimus pole enam ainult Reformierakonna 15-protsendilises toetuses, vaid selles, et kui 70 protsenti Eesti rahvast soovib peaministri tagasiastumist, siis see on väga tugev signaal. Ja kui valitsuse toetus on ainult 33 protsenti, siis seda tuleb pidada julgeolekuohuks Eesti riigile. Kui meid ähvardab tõsine oht ja usaldus riigijuhtide osas on nii madal, siis see on ohtlik.“
Uuele aastale vastu minnes tuleb jääda optimistlikuks, sest vaid paremale lootes võivad unistused täituda. Mõeldes saabuvale aastale, kordan soovi, mida kandsin endas läbi vastuolulise 2023-da – Rahu ja mõistust anna meile saabuv aasta!
Vsevolod Jürgenson
