Märgid on juba olemas ja ilmsed, kuid majanduse üldpilti ei teadvustata peavoolus ilmselt enne, kui olukord palju hullemaks läheb (nagu poleks piisavalt hull). See on probleem, mis kerkib esile iga ajaloolise finantskriisi alguses – peavoolu majandusteadlased ja kommentaatorid valetavad avalikkusele taastumisvõimaluste kohta, annavad pidevalt valesid kinnitusi ja uinutavad inimesi uuesti magama. Isegi praegu, kui hinnainflatsioon tabab tavatarbijat, ütlevad nad meile, et pole põhjust muretseda. Föderaalreservi “pehme maandumine” on teel.
Mäletatavasti 2007. aastal vahetult enne eepiliste tuletisinstrumentide kokkuvarisemist, kui ajakirjanduse asjatundjad aplodeerisid USA eluasemeturule ning ennustasid veelgi suuremaid müügi- ja hinnangute tippe. Oldi majandusanalüüsi kirjutanud alles umbes aasta, kuid mäletatavasti mõeldi, et optimismi ilmselge näitamine tundus kompensatsioonina millegi eest. Näis, nagu püüti avalikkusele pähe tõmmata lootuses, et kui inimesed lihtsalt piisavalt usuksid, et kõik on hästi, saab fantaasia teoks teha. Kahjuks majandusteadus nii ei toimi.
Nõudlus ja pakkumine, võlg ja puudujääk, raha liikumise kiirus ja inflatsioon; neid asju ei saa ignoreerida. Kui süsteem on tasakaalust väljas, paneb kollaps oma koleda jala kuskile maha ja keegi, sealhulgas keskpangad, ei saa sellega midagi ette võtta. Tegelikult on aegu, mil need teadlikult ENGINEER kukuvad kokku.
Sellises olukorras oleme praegu, kui 2022. aasta on lõppemas. Föderaalreserv on keset üsna agressiivset intressitõusu programmi, et võidelda stagflatsioonikriisi vastu, mille nad lõid aastatepikkuste stiimulimeetmetega. Probleem on selles, et kõrgemad intressimäärad ei too hindu alla ega aeglusta ka aktsiaturgude spekulatsioone. Lihtne raha on olnud liiga kaua juurdunud, mis tähendab, et raske maandumine on kõige tõenäolisem stsenaarium.
2000. aastate alguses oli Föderaalreserv rakendanud kunstlikult madalaid intressimäärasid, mis paisutas eluaseme- ja tuletisinstrumentide mulli. 2004. aastal nihkusid need karmistamisprotsessi. 2004. aastal olid intressimäärad 1% ja 2006. aastaks tõusid üle 5%. See on siis, kui krediidistruktuuris hakkasid tekkima mõrad, 4,5–5,5% oli maagiline piirpunkt, enne kui võlg muutus liiga kalliks, et süsteem ei saaks võltsida. Aastatel 2007/2008 oli rahvas tunnistajaks laenude plahvatuslikule langusele, mis tõi välja USA ajaloo suurima rahatrükkimise, et päästa pangandussektor vähemalt mõneks ajaks.
Kuna Föderaalreserv ei fikseerinud siis tegelikult midagi, kasutan 5% fondide intressimäära ka edaspidi markerina, millal näeme järjekordset suurt kokkutõmbumist. Erinevus seisneb seekord selles, et keskpangal ei ole võimalust majandust suurema fiatiga üle ujutada, vähemalt mitte ilma, et see käivitaks kohe suurema stagflatsioonispiraali. Samuti lähtun ma eeldusest, et Fed TAHAB praegu krahhi.
Nagu märkisin oma maikuus avaldatud artiklis „Föderaalreserv võtab kausi ära – aga inflatsioonikriis kasvab jätkuvalt”.
” Peavoolu finantskommentaatorid tahavad uskuda, et Föderaalreserv kapituleerub, sest nad tahavad meeleheitlikult, et pidu aktsiaturgudel jätkuks, kuid pidu on läbi. Muidugi tuleb ette hetki, mil turud rallivad ainult ühe või kahe Föderaalreservi ametniku sõna põhjal, mis külvavad valesid lootusi, kuid see muutub haruldaseks. Lõppkokkuvõttes võttis Fed löögikausi ära ja see ei tule tagasi. Neil on ideaalne ettekääne, et tappa majandus ja tappa turud NAD PÕHJUTATUD stagflatsioonikatastroofi näol. Miks nad peaksid nüüd kursi ümber pöörama?”
Seisukoht on, et keskpangal on ülemaailmne tegevuskava, mis varjutab igasuguse rahvusliku lojaalsuse ja et see nõuab Ameerika majanduse allakäiku, et kiirendada IMFi kaudu omavahel ühendatud keskpanga digitaalsete valuutade (CBDC) kasutuselevõttu. Siiani on nad saanud täpselt seda, mida nad tahavad, ja nad on oma tegemistest täiesti teadlikud.
Eeldatakse, et Fed aeglustab intressimäärade tõstmist 50 baaspunktini detsembris, kuid see ei ole kindel, kuna tööturg on endiselt kuum, kuna viimase kahe aasta jooksul on stiimulid 8 triljonit dollarit (peamiselt madalama tasuga jaemüügi- ja teenindussektori töökohad). 2023. aasta veebruari koosolekuks on Föderaalreservi intressimäärad 5% tasemel või väga lähedal, mis minu arvates aitab kaasa turgude märkimisväärse languse ja massilise koondamise.
Siiski tuleb arvestada ka muude teguritega. Üks vähem tuntud probleem on Bideni inflatsiooni vähendamise seadusega kehtestatud uus 1% aktsiisimaks aktsiate tagasiostudele. Järgmise aasta jaanuarist kehtima hakkav meede kaupade hindu ei alanda. Sellegipoolest on aktsiate tagasiostmine endiselt peamine vahend, mille abil suurettevõtted aktsiaid pinnal hoiavad. Viimase kümnendi jooksul on tagasiostmist rahastatud Föderaalreservilt peaaegu nulli intressiga laenatud rahaga – sisuliselt vaba rahaga. Nüüd hakkab kerge raha pidu lõppema.
1% aktsiisimaks, mis lisandub 5% Föderaalreservi fondimäärale, loob 6% veskikivi tulevaste tagasiostude rahastamiseks laenatud rahale. See kulu läheb liiga kõrgeks ja tagasiostud aeglustuvad. See tähendab, et ka aktsiaturud peatuvad ja langevad. Tõenäoliselt kulub kaks-kolm kuud, enne kui maks ja intressitõusud turgudele nähtavat mõju avaldavad. See paneks meie kahanemise ajaraami umbes 2023. aasta märtsi või aprilli ümber.
Inflatsioon ei kao aga niipea kuhugi. Arvesse tuleb võtta energiahindade põhiprobleemi, kuna need suurendavad tarneahela stressi.
Mõelge sellele hetkeks: praegune nafta- ja energiahindade alanemine on kunstlik ja valitsuse juhitud, mitte pakkumise ja nõudluse põhine. Nafta hindu USA-s hoiavad madalal Joe Bideni pidevad pakkumised strateegilistest varudest. Lõpuks saab Bidenil nafta otsa, et turgudele kukkuda, ja ta peab neid varusid palju suuremate kuludega täiendama.
Lisaks hoitakse nafta- ja energiahindu madalal Hiina kahtlaselt veidra Zero Covidi poliitika tõttu, mis aeglustab nende majandust indekseerimiseni ja vähendab naftatarbimist miinimumini. Avalike rahutuste eskaleerudes püüab CCP tõenäoliselt tingimusi leevendada, et leevendada eriarvamusi, mängides mängu auruventiili vabastamiseks. Taasavamine järgmise aasta alguses on teel, loomulikult on mitmed kontrollid endiselt paigas.
Niipea kui Hiina taasavab, tõusevad naftahinnad maailmaturul taas taevasse.
Siis on sõda Ukrainas ja käimasolevad sanktsioonid Venemaa vastu. Euroopat ootab ees viimaste aastakümnete halvim talv, kuna maagaasi tarned on tõsiselt piiratud ja tootmise energiakulud ei ole enam vastuvõetavad. Nende ainus lootus on ülejäänud hooajal mahedad temperatuurid. Kui praegune trend jätkub, pidurdatakse Euroopas tootmist, mis põhjustab globaalses tarneahelas kaose.
Kõrged energiahinnad ja tarneahela häired tähendavad kaupade ja teenuste jätkuvat kõrget hinda kuni 2023. aastani, isegi kui tööturud ja aktsiaturud vähenevad. Avaldatakse peagi artikli töötava teooriaga selle kohta, kuidas USA saaks tegelikult peatada inflatsiooni ilma ülejäänud majandust purustamata. Mudel eeldaks aga riigi tasandi juhtide koostööd ja mitmeid ärihuve, mis keskenduvad vajadustele. Seni soovitus: lugejatel võimaluse korral varuda ja korraldada oma kohalikes kogukondades enne järgmise aasta aprilli.