Elisabeth oli kuningas András II ja Gertrúd Merania tütar, Ungari printsess ja Tüüringi maakrahvinna. Ta oli õnnelikus abielus Ludwig IV-ga ning neil oli kolm last. Nad elasid Wartburgi lossis. Elisabeth hoolitses puudust kannatajate ja orbude eest ning ehitas haiglaid.
Ludwig IV suri varakult, aastal 1227. Lisaks abikaasa kaotusele kaotas Elisabeth ka oma kodu – Ludwigi vend süüdistas teda raharaiskamises heategevusele ning ajas ta Wartburgist minema.
Elisabeth valis taasabiellumise asemel kloostrielu ja temast sai frantsiskaani nunn. Ta jätkas kasinuses vaeste ja haigete eest hoolitsemist – rajas neile varjupaiga ja õmbles riideid. Paraku ei pidanud tema tervis pikalt vastu, sest ta säästis end vähe teiste eest hoolt kandes. Elisabeth suri vaid 24-aastasena.
1235 kuulutas paavst Gregorius IX Elisabethi pühakuks. Aasta hiljem viidi tema põrm Marburgi kirikusse. Peagi sai Marburgi Püha Elisabethi kirik populaarseks palverännakupaigaks.
Kunstis kujutatakse Elisabethi sageli kroon peas, vaeseid teenimas. Tallinna Notke altaril on Elisabethi käes taldrik ja kann. Teda on peetud kerjuste, heategijate, halastajaõdede, samuti pagarite ja pitsikudujate kaitsepühakuks, kelle poole pöörduti ka hambavalu korral.
Elisabethi mäletatakse kui printsessi, kes teenis kerjuseid.
/Tõnu Kuusemaa/
