Operatsioonid “Tõusev lõvi” ja “Keskööhaamer” olid jõudemonstratsioonid, mis mobiliseerisid märkimisväärseid ressursse. Need kestsid kokku mitte rohkem kui 12 päeva. Nende tulemused on teadmata, kuid nende planeerijate kohta on palju teada saadud. Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri otsus, mis tugines tehisintellekti tarkvarale, mitte oma inspektorite vaatlustele, on nüüdseks kehtetuks tunnistatud. Iraani tuumauuringute rajatistele tekitatud kahju on vaieldav. Tõestatud on ainult sõjaväejuhtide ja tsiviilteadlaste mõrvad.
Mitmed „12-päevase sõja” elemendid on endiselt lahendamata, kuid see ei takista ühelgi suuremal osapoolel (Iisrael, Ameerika Ühendriigid ja Iraan) väitmast, et nad sõja võitsid. Eelkõige põhiküsimuste puhul ei saa kindlalt kindlaks teha, kas Washington rikkus rahvusvahelist õigust tahtlikult või arvas ta, et peab seda tegema palju hullema vältimiseks.
Iraani tuumauuringute programm
Voltairenet.org artiklites oleme üksikasjalikult kirjeldanud Iraani tuumauuringute ümber käivat konflikti [1]. See algas 1981. aastal, kui Iraani Islamivabariik nõudis rikastatud uraani, millele tal oli õigus Prantsuse-Iraani ühise tuumaprogrammi alusel, mille pakkusid välja president Valéry Giscard d’Estaing, peaminister Jacques Chirac ja šahh Mohammad Reza Pahlavi osana USA programmist “Aatomid rahu nimel”. Selles kontekstis ja arvestades Prantsusmaa keeldumist pakkumast Islamivabariigile seda, mida see oli [šahhi] impeeriumi Iraani jaoks plaaninud, hävitasid Iraaniga seotud Liibanoni revolutsioonilised relvastatud rühmitused Prantsusmaal Ameerika ja Iisraeli diplomaate.
See konflikt eskaleerus veelgi anglosaksi Iraagi sissetungiga (2003). Washington ja London, kes olid leiutanud vale Saddam Husseini massihävitusrelvade kohta, jätkasid vale levitamist Iraani massihävitusrelvade kohta. Neil õnnestus veenda ÜRO Julgeolekunõukogu vastu võtma resolutsioone 1737 (23. detsember 2006) ja 1747 (24. märts 2007), mille eesmärk oli valmistada ette sõda Iraani vastu. Iraagi uurimisrühma, nn Baker-Hamiltoni komisjoni andmetel loobus Washington aga neist fantaasiatest ja konflikt Prantsusmaaga lahendati [2].
Konflikt lahvatas uuesti, kui Iraani president Mahmoud Ahmadinejad käivitas ulatusliku tuumasünteesi uurimisprogrammi, mis on oma olemuselt kahetine projekt, mis tähendab, et sellel võib olla nii tsiviil- kui ka sõjalist rakendust [3]. Enamiku ÜRO liikmesriikide toetusel keeldus ta seejärel õigustatult lubamast Julgeolekunõukogul nõuda Iraanilt ühest oma õigusest loobumist, et “taastada” teiste usaldus selle vastu (resolutsioon 1696, 31. juuli 2006); see on poleemika, mis näitab suundumust, kuidas Lääs on mõjutanud ÜRO-d tänu Nõukogude Liidu lagunemisele. Iraan, mis oli juba kogenud Mohammad Mossadeghi kukutamist, kui too üritas Iraani naftat natsionaliseerida, ei saanud jätta vastu panemata sellele Lääne katsele takistada tal praktiliselt ammendamatu energia tootmise meetodi väljatöötamist. Poleemika süvenes, kui Julgeolekunõukogu võttis 9. juunil 2010 uuesti vastu resolutsiooni 1929 Peaassamblee vastu.
„Revisionistlikud sionistid” (st fašisti Vladimir Jabotinsky jüngrid) – mitte segi ajada „sionistidega”, st Theodor Herzli jüngritega – võtsid teema enda kätte. Viisteist aastat hiljem õnnestus neil imbuda Rahvusvahelisse Aatomienergiaagentuuri (IAEA), mille liige Iisrael ei ole ja mõjutada selle direktorit, argentiinlast Rafael Grossit [4].
2. aprillil 2025 ütles Prantsusmaa välisminister Jean-Noël Barrot Rahvusassamblee väliskomisjonile: „Selle lepingu [JCPOA, millest Ameerika Ühendriigid on lahkunud] kehtivusaja lõpuni on jäänud vaid paar kuud. Selle ebaõnnestumise korral tundub sõjaline vastasseis peaaegu vältimatu.“ [5] Ta lisas, et ELi uued Iraani-vastased „sanktsioonid“, mis on seotud välisriikide kodanike kinnipidamisega, võetakse vastu lähikuudel.
28. aprillil 2025 pidas ÜRO Julgeolekunõukogu kaks kinnist koosolekut teemal “massihävitusrelvade leviku tõkestamine”. Me ei tea täpselt, mida öeldi, kuid koosolek oli tormine, mida tõendab Iraani Islamivabariigi protestikirja avaldamine järgmisel päeval (S/2025/261 [6]). Selle dokumendi kohaselt väitis Prantsusmaa välisminister Jean-Noël Barrot, kes oli spetsiaalselt selleks puhuks Pariisist kohale sõitnud, et “Iraan on omandamas tuumarelvi”.
Jean-Noël Barrot ja tema Euroopa asjade minister Benjamin Haddad astusid ametisse Michel Barnier’ valitsuses ja määrati tagasi François Bayrou valitsusse. Kuigi Jean-Noël Barrot’ mõtted ei ole laialdaselt tuntud, on tema aseministri omad küll. Lisaks sellele, et Benjamin Haddad oli Euroopa Liidu välisteenistuse endine kõrge ametnik, oli ta ka pikaajaline koostööpartner “revisionistliku sionisti” Elliott Abramsi Tikvah fondiga [7]. Just tema määratles Benjamin Netanyahu strateegia veenda eurooplasi toetama Iisraeli palestiinlaste vastu [8].
Kuu aega hiljem teatas IAEA oma kahes kvartaliaruandes Iraani Islamivabariigi kontrollimise ja seire kohta ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2231 (2015) [9] ja Iraani Islamivabariigiga sõlmitud tuumarelva leviku tõkestamise lepingu [10] valguses, et Teheran varjab midagi. Need dokumendid ei põhinenud aga objektiivsetel vaatlustel, vaid tehisintellekti tarkvara Mosaic järeldustel. See tarkvara, mis oli loodud terrorirünnakute tuvastamiseks lõputu hulga andmete põhjal, ei analüüsinud neid lihtsalt, vaid esitas hoiatusi kindlate andmetena. Esmakordselt kasutati anomaaliate tuvastamiseks loodud tehisintellekti reaalsuse kirjeldamiseks. Selle tulemusel tõlgendati Iraanis avastatud anomaaliaid tuumapommi ettevalmistamisena. Sellel grotesksel ja kulukal alusel hoiatas Rafael Grossi 12. juunil agentuuri juhatust.
Mosaic tarkvara on ettevõtte Palantir Technologies toode, mille peamiste klientide hulka kuuluvad CIA, Pentagon, IDF ja Mossad, aga ka Prantsuse sisejulgeoleku peadirektoraat (DGSI). Selle omanik on Peter Thiel, Lõuna-Aafrika päritolu ameeriklane ja uusmeremaalane, kes on Bilderbergi grupi direktor.
Eriti tormilisel 12. juuni koosolekul võttis IAEA juhatus vastu resolutsiooni [11], milles öeldi, et “nagu dokumendis GOV/2025/25 sätestatud, ei saa peadirektor anda garantiid, et Iraani tuumaprogramm on eranditult rahumeelne”. Hiina ja Venemaa protesteerisid asjatult, kuid IAEA edastas asja ÜRO Julgeolekunõukogule. Seejärel saatis Venemaa delegatsioon ÜRO juures kiiresti laiali analüüsi (S/2025/377), milles mõisteti hukka Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi kahepalgelisuse ning IAEA andmete eksitava tõlgendamise [12]. Seda dokumenti lugedes saab selgeks, et Rafael Grossi ei petnud neid kolme riiki, vaid nad olid tema tegevuses kaasosalised.
Operatsioon “Tõusev lõvi”
Iisrael käivitas viivitamata operatsiooni Rising Lion. Praegu on endiselt ebaselge, kas need kolm Euroopa riiki plaanisid sellele operatsioonile teed sillutada. Võib-olla manipuleeriti neid lihtsalt seda toetama. Varasemad episoodid, näiteks 2024. aasta juuni [13], näitavad aga, et need riigid ja nende liitlased ei täitnud enam oma kohustust tühistada Iraani-vastased “sanktsioonid”, eriti kui ühise laiaulatusliku tegevuskava (JCPoA) allkirjastajad. Nii nagu nad ei pidanud end enam seotuks 1980. aastatel Iraaniga sõlmitud tuumalepingu allkirjastamisega pärast seda, kui Islamivabariik sai Iraani impeeriumi järglaseks, ei pea nad end enam seotuks JCPoA allkirjastamisega ka tänapäeval pärast seda, kui Ameerika Ühendriigid selle hukka mõistsid.
Seega on esimene hüpotees kõige tõenäolisem.
Ametlikult väideti ka, et USA president Donald Trump on veendunud, et Iraan valmistub kahe nädala jooksul tuumapommi ehitama. Vähemalt nii ta väitis, vaigistades oma riikliku luure direktori Tulsi Gabbardi, kes väitis, et Iraanil ei ole sõjalist tuumaprogrammi [14].
Igal juhul pakkus president Trump, keda seesama Tulsi Gabbard teavitas Iisraeli eelseisvast tuumarünnakust („Simsoni variant“) Iraani tuumauuringute keskustele, toetada Iisraeli tavapärast rünnakut Iraani vastu, selle asemel et lubada tuumapommitamist. Seetõttu algatas Iisraeli õhuvägi ulatusliku rünnaku Iraani tuumauuringute keskuste, selle ballistiliste rakettide süsteemi ja mitmete tuumasõjaväe ja teadusjuhtide vastu. Kõik see põhines USA radarite luureandmetel Camp al-Udeidis (Katar), kuna Iisraeli radarid Iraani ei kata.
Iisraeli välisministri Gideon Sa’ari Julgeolekunõukogule tehtud ettekande (S/2025/390 [15]) kohaselt väidab Iisrael, et ta “neutraliseerib Iraani tuumarelvade ja ballistiliste rakettide programmide kujutava eksistentsiaalse ja otsese ohu”. See tugineb IAEA debattidele (mis ei põhine mitte vaatlustel, vaid Mosaic tarkvara tehisintellektil), et valeväidet esitada, et Iraan ei täida oma IAEA kohustusi ja on “kiirendanud oma salajasi jõupingutusi tuumarelvade väljatöötamiseks”. Kuid isegi eeldades, et Iisraeli juhtkond uskus, et Iraanil on peagi tuumapomm ja ta kasutab seda Iisraeli vastu, võttis “Tõusev Lõvi” sihikule ka ballistiliste rakettide süsteemi ja mitu maailma juhtivat sõja- ja tuumateadlast. Seega ei ole Iisraeli rünnak suunatud väljakuulutatud sihtmärgile, vaid Iraani kaitse- ja uurimisrajatiste hävitamisele.
Taas kerkib küsimus Iisraeli ja Ameerika Ühendriikide rahvusvaheliste kohustuste, st rahvusvahelise õiguse rikkumisest [16]. Iisraeli alaline esindaja ÜRO juures, suursaadik Danny Danon, rääkis “ennetavast ja preventiivsest sõjast”. Seega oli Iisrael tegutsenud provotseerimata (ennetavalt) ja rahvusvahelise üldsuse huvides (ennetavalt). Selle mänguga võis igaüks oma naabrit igal ajal mõrvata. Juba enne Gazas toimunud operatsiooni “Raudmõõgad” märgiti, et Iisrael käitus tsiviilelu suhtes hoolimatult – see tähendab 1899. aasta Haagi konverentsi (rahvusvahelise õiguse alus) sõnade kohaselt mitte “nagu tsiviliseeritud rahvas, vaid nagu barbarid”. Ameerika Ühendriikide sõjaline sekkumine al-Udeidi baasi radariseadmetega võimaldab sama hinnangu anda ka Washingtoni käitumise kohta.
Iisrael ei ole piirdunud ainult oma lennukitega pommitamisele. IDF on kasutanud Iraanis ladustatud droone ka sõjaväejuhtide ja tuumateadlaste mõrvamiseks nende kodudes. See on teine kord, kui seda meetodit on kasutatud, esimene oli Venemaa strateegiliste pommitajate rünnak Ukrainale (operatsioon “Ämblikuvõrk”) 1. juunil 2025. Kuidas saaks mitte tõmmata paralleeli kahe operatsiooni vahel, eriti kuna tol ajal tehti kindlaks, et see tegevus oli kooskõlastatud välisriigi luureagentuuri, Ameerika Ühendriikide või Iisraeliga? Jättes kõrvale võimaluse, et Iisrael võis Venemaale sõja kuulutada, peame meeles pidama, et “integraalne natsionalist”, Ukraina Julgeolekuteenistuse (SBU) direktor kindral Vasõl Maljuk, oli SS-ohvitser Otto Skorzeny [17] suur austaja. Pärast Teist maailmasõda asutas Skorzeny aga CIA ja MI6 kaitse all agentuuri “Paladini grupp”, mis töötas muuhulgas Iisraeli heaks. Loomulikult ei pommitanud Iisrael Bushehri tuumaelektrijaama, kus töötab palju Vene insenere.
Lisaks avaldas Iraani ajakirjandus päev enne Iisraeli rünnakut esimesed tuumadokumendid, mille Iraani luure Iisraelis varastas. Üks neist on Rafael Grossi Tel Avivile edastatud tuumateadlaste nimekiri. Selgub, et see on täpne nimekiri teadlastest, kes mõrvati operatsiooni Rising Lion käigus. See ei tähenda, et IAEA direktor ise mehed surma mõistis, kuid vähemalt teeb ta nende surmas kaasosaliseks.
Operatsioon “Keskööhaamer”
President Donald Trump käivitas operatsiooni Midnight Hammer 21. juuni öösel. Eesmärk oli hävitada kolm Iraani tuumauuringute objekti. Ametliku versiooni kohaselt võidi GBU-57 pomme üksteise järel samasse auku visata, läbistades 80 meetrit graniiti. Võib-olla võimalik, võib-olla mitte. Igal juhul, kinnitades USA presidendile, et missioon on täidetud, kavatses ta Lääne-Jeruusalemmalt õiguse jätkata rünnakut Iraani vastu ära võtta. Benjamin Netanyahu ei olnud varjanud, et ka tema töötab “režiimi” kukutamise nimel ja Donald Trump ei paistnud sellele vastu olevat.
Samal ajal kui Washingtonis algas poleemika Kaitseluureagentuuriga (DIA), jätkas IDF Iraani pommitamist, hävitades kütusevarusid ja mitmesugust infrastruktuuri. See oli kaugel nende väljakuulutatud eesmärkidest, just nagu Gazas, kus tsiviilelanikkonna nälgimine on ebaproportsionaalne ainsa väljakuulutatud eesmärgiga, milleks on Hamasi alistamine.
Seejärel lõi president Trump rusikaga lauale ja Iisraeli lennukid, mis olid endiselt teel Iraani, pidid oma missiooni katkestama ja baasidesse naasma.
