Me ei tea kes on see või need, kes seda mängu juhivad, kuid sisetunne ütleb, et nad tahavad ennast Jumalaks pidada ning soovivad jõuda püramiidi tippu – absoluutse võimuni inimeste üle. Nende soov on muuta maailm selliseks, kus inimestel puudub vaba tahe, kus on täielik kontroll inimese elu ja saatuse üle. Õigem oleks öelda, et need keegid , lõid võõra abiga enda MÄNGU Jumala loodud maailmas – nad lõid sellise ühiskonna toimimise mudeli, milles ei ole võimalik inimese vaimne areng. Ilmselt, kõik eelnevad mängu versioonid, mida inimesed nimetasid oma Maailmaks ja pidasid oma loominguks, ei olnud Jumala nägu ning seetõttu tabas neid häving. Inimestel on loomisvõime, sest me oleme tehtud Jumala näo järgi. Kuid me ei ole veel jõudnud sellele arengu tasemele, et luua mitte mängu – vaid päris maailma, mis eksisteeriks iseseiseva, elu loova ökosüsteemina. Täiskasvanud inimene on oma teadvuselt alles lapsed, sest on võimeline looma ainult kunstliku maailma ja ekslikult seda tõeliseks pidama.
Meil on mida õppida väikelastelt, sest nendel on säilinud oskus eristada mängumaailma pärielust. Laste fantaasia võimaldab kehastuda kellekski, kes nad muidu pole. Need on rollimängud – harjutused tulevaseks eluks. Liivakasti mängudes olid meile kokad ja ehitajad. Liivakoogi ostjad/müüjad. Kui me käisime õunaraksus, siis kasuks tuli füüsis: kiirus ja osavus – me olime pätsjada. See, kes pidi valvel seisma, polnud enam tema ise – ta esines valvuri rollis. Koju jõudes olime me lihtsalt lapsed. Kõik meie rollimängud ja kehastused olid vabatahtlikud ja soovi korral võisime me mängu katkestada ja astuda sellest välja. Täiskasvanute inimese maailmas on asjad keerulisemad. Me kipume sassi ajama rolli ja päriselu. Lihtsam näide: „elukutse“ ja „töö“. Viljeledes elukutset, esineb inimene iseendana, teisel juhul on tegemist teatud rolli täitmisega ühiskonnas. Esmapilgul tundub, et mõlemal juhul on tegemist vabast tahtest tingitud valikuga, kuid ometi see nii pole. Esimesel juhul lähtub inimene valikut tehes hinge kutsumusest, teisel juhul tehakse valik olude sunnil. Elukutse ei kuulu ümbervahetamisele, vaid enamasti viljeletakse seda isegi siis kui see erilist tulu ei too. Elukutse puhul on olulisemaks sisemine rahulolu. Töökohta vahetatakse, sest see on seotud tulu teenimise eesmärgiga. Töö on orjastav kui selle valik ei lähtu vaba tahte printsiibist ning lämmatab inimese iseendaks olemist.
Seega elu, mida me kõik erineval moel ühiskonnas kogeme on kõigest kogum rolle, mida me elu jooksul kehastame. Ja neid on inimeste loodud ühiskonnas päris palju. Neid rolle pole mõtet loetlema hakata. Neid näeme me peamiselt ettevõtluses, kus vahetusmündiks on krõbisev/kolisev. Kõik rollid, mida inimene täidab väljaspool oma inimeseks olemise kohustusi teostatakse isikuna. Peres ei ole rolle. See on vale tõlgendus. Peres on inimesed, kes on võtnud kohustused vabal tahtel. Kõik mida inimesed teevad iseendaks olemisena tähistab inimeseks olemist. Ühiskonnas võetud kohustused ja vastutus, täidetakse isikutena. Seega praegune ühiskond koosneb teatud rolli täitvatest isikutest. Sotsiumis elatud elus pole tegelikult midagi traagilist, sest nagu te jutu algusest mäletasite – ellujäämine nagu ka probleemide vaba elu ei võimalda inimese arengut. Midagi oli vaja muuta selleks, et inimene hakkaks kuhugi poole liikuma. Muutus keskkond ja meile anti omadused, mida esialgses Looja programmis polnud ette nähtud. Me nimetame neid inimlikeks, kuid kas nad ikka seda on? Inimeseks olemisel puudub kadedus, ahnus, võimujanu ja soov lammutada. Seda teevad isikud, kes on ühiskonnas seatud rolli nii sügavalt sisse elanud, et ei suuda sellest väljuda ka koju, pere keskele jõudes. Kodus peavad nad olema lapsevanem, pereisa või ema, vanaema, õde ja vend jne., kuid väga vähesed suudavad väljuda isiku rollist ja leida üles inimene, kes vabast tahtest lõi perekonna, sünnitas ilma lapsed.
Järgneb…
